Vello Selg

8.1.1927 -15.1.2017

Nakkushaigustest.

Üldiselt teatakse, kuidas nakkushaigused levivad, aga vähe on uuritud, kuidas levib nakkav optimism ja tehatahtmine.

Vello oli just selline nakataja.

Oma Eesti Skype poiste sünnikodu Kaera22 meeskonnaga tekkis esmakordne kokkupuude Velloga Nairi 3-2 arvutiga seoses. Neid tekkis Eestis  suuresti tänu Armand UUTMAA-le, kes oli  Jerevani Matemaatiliste Masinate  Teadusliku Uurimise Instituudi  katsetehase peainsener ja ühtlasi eestlane ning aitas  igal võimalusel kaasa, et  arvutid Eestisse jõuaks. „Tänu“ sotsialistlikule plaanimajandusele jäi aasta lõpus  asutustes ja ka õppeasutustes  kasutamata raha üle ja seda esmajoones kapitaalehituses, kus   tüüpiliselt plaani ei täidetud. Seda raha lubati siis aasta lõpus erandkorras  kulutada millegi ostmiseks ja arvuti oli piisavalt  kallis asi. Kuidas aga Armand asjad fondimajandusest  mööda selle arvutite jagamise korraldas, teab ilmselt ainult tema ise.

Milline mõju oli aga arvuti olemasolul sellel hetkel arengule, seda kujutame tänapäeval suht kehvalt ette. Siis neid aga lihtsalt polnud.

Vellole kui aktiivsele inimesele langes kohustus TPI Soojustehnika kateedris nii arvuti hankimise kui paigaldamisega seoses. Selle kohustusega sai ta hästi hakkama. Meie Kaera 22 meeskond  häälestas selle Nairi 3-2-e.  Velloga olime koos Jerevani katsetehases ja  meil olid seal juba tehtuga seoses ees soojad suhted. Armand korraldas meile 3-päevase  A/Ü tuusiku ERNIIMM- puhkekeskusesse Tšahkadzori.

Kohapeal  selgus, et Vello on vana kooli slaalomimeister. Hankisime suusad ja saapad. Mina sain omad suusad  Aram Geoletsjanilt, kes oli Nairi 3-2 peakonstruktor. Ülo Rätsep-hilisemas elus Kaera22 meeskonnas ka üks suur Skype poiste kasvustimulaator ja Vello laenutasid omad suusad  mägedes kohapeal.

 Maksime (ise komandeeringus olles) oma 9 rbl  kohalikku A/Ü kassasse ja saime tuusikud. Meie varustus oli  riietuse osas olematu, minul  Üloga siiski  mingi mägedesse napilt sobiv oli. Vaja oli Vellole  napi rahaseisu juures   midagi selga saada.  Vello oli kiirete mõtete ja tegutsemisega mees.  Kiirustasime bussile, Velloga  koos läksime esimesse ettejuhtuvasse riidepoodi. Vello krahmas kiirelt  ühed teksariidest püksid ja kassasse. Kassanoorikud aga: proovi ikka jalga ka! Vello: pole mahti - buss väljub kohe!. Armeenlannad on aga visad: proovi ikka!  Vello kui tipptaseme džentelmen naiste ees – murdus, avas paki. Selgus aga see, mida naised ootasid: pakis oli seelik!  Siis ostis Vello kähku ühe Vietnamis valmistatud rohelise naistekostüümi, püksid ja jaki, mis siiski sobis ja kähku bussile.

Mägedes oli muidugi märtsikuus põhiline hooaeg lõppenud ja meie olime harvad viimased suusatajad. Puhkekeskus(Üleliidulise Raadiotööstusministeeriumi kõrgemale seltskonnale) aga oli väga luksuslik  ümbrust ja sovjetiaega arvestades.  Rahaga seal ehitamise juures kokku hoitud polnud.  Meid kolme eestlast aga teenendas 25 liikmeline  puhkekeskuse hoolduspersonal -elu ja söök nagu taevas.

 Nõlvad olid seal suurepärased, all õitsesid juba kirsid, aga üleval oli  lund palju, viimane kõrgeim laskumisrada oli 2,7 km pikk. Juhtus ka päikseline ilm olema(tulemuseks saime 3puuduvat  näonahka!) ja  vaade  kaugustesse oli  imeline. Vello õpetas meile Üloga slaalomi saladusi ja lisaks Vello optimisminakkusele saime Üloga slaalominakkuse ning mägedes käimise nakkuse. Sel ajal olid kasutusel veel nahksaapad, aga mitte enam madalad, nagu slaalomi algaegadel. Sidemed olid  juba sellised, mis kukkumisel  jala suusast vabastasid.

Peale TPI soojuse meestele arvuti paigaldamist  jäigi Velloga soe suhe kuni tänaseni. Lisaks slaalomi nakkusele sain alternatiivenergeetika nakkuse, sain teada, mis asi on soojuspump, päiksepaneel ja  ka seda, et Vello oli meie olümpiahõbeda Hanno vend ning  Eesti  mootorsportlaste „professor Selg“. Tema juures käisid tarkust  hankimas võidusõidu  mootorrataste  paremaks tegemise küsimustega kõik Eesti motoässad.

Vello on lisaks Eesti tuuleisa – väsimatu tuuleenergeetiga propageerija ajast, kui teema üle lihtsalt naerdi. Nüüd aga  võiks Vello  tollaste vastaste üle naerda. Mäletan ühte Vello ettekannet Tartus, kus igal aastal alternatiivenergeetikud kogunesid. Vello tõestas, et tuulega võiks katta 1/4 Eesti elektrivajadusest ja seda  vastavalt kokkuhoitud põlevkivi arvelt.

Vello oli ka lennunduse mees, Öölendur Hendrik Arro mehaanik  viimase sõja ajast. Vello rääkis lugu, kuidas nad  paari poisiga koos punaarmeelaste käest pääsesid.  Olid ju siis 1944-1927 = 17 aastased. Said just saksa mundri tsiviilriiete  vastu vahetatud ja tulid metsast.  Punanvõitlejate patrull  küsib: kust? Vello näitab metsa poole, vene keel oli olematu.

Punane:  aa, partzaanõ?  Poisid noogutavad ja  pääsevad terve nahaga.  Edasi oli Vello  segastel aegadel  maapaos Venemaa avarustel ja  väidetavalt ka NL slaalomi koondises. Igatahes Vello Armeenias ütles (oli vast aasta 75-76?) , et pole 25 aastat suuski alla saanud. Kodus olid tal aga NL koondise aegsed prantsuse puusuusad.

Järgmisel aastal oli „komandeeringueestlaseid“ veebruari kuus mäel Armeenias  juba hulgem. Salvo mehed katsetasid plastsaapaid ja kõik olid ennast õigeks ajaks  mägedesse sättinud.. Tõstukijärjekorrad olid aga pikad ja Salvo mehed ja ka meie endine peainsener Side AK-s Tõnu Tee, kes elasid  pisut kõrgemal NL olümpiaeelses treeningbaasis, olid  mingid NL koondise paberid korraldanud ja nii saime  väljaspool jrk sõita „eriõigusega“.

Läinud suvel 2016 enam Velloga Sinimäges veteranide kokkutulekul ei kohtanud, aga aastal 2015 oli ta koos Hendrik Arroga täitsa nooruslik, mõlemad optimismi nakkusallikad.

 Nii see optimisminakkus levis. Vello nakatas meid ja meie omakorda Skype poisse, nemad aga kogu maailma noori.

 

www.skypemuseum.com

 

 Lisa: 
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/selg_vello