Uppuja päästmine on uppuja asi /Hiie lemmikväljend/

ja enesekiituse tähtsat tööd ei saa teistele usaldada.

 

Minu elu on olnud seotud pideva eksperimenteerimisega ja seda üpris varasest noorusest  alates.

Saabuv 70-s  verstapost annab teada, et eksisteerime ajas.

 

Olen kehv rutiinse töö tegija ja mõtlen, kuidas saaks lihtsamalt. Ega selline laiskus ainult mind pole õnnistanud – eks see on ikka inimsoo arengu üks alussammas.

 

Ilu peitub selles, kui eksperiment õnnestub. Kurb hetk selle ilu juures on see, kui  suur enamus kaasa ei mõtle ja  rutiinselt tahavad edasi vanaviisi toimetada. Ilmselt ei tulnud kõik ahvid puu otsast alla, sest ahvid on ju loomariigis alles.

 Olin kehv kalamees -polnud püsivust  istuda õngeridva taga (ühes otsas ussike, teises lollike...)ja oodata, kuni kala  näkkab. Kasvasin Mulgimaal  Saksaveski järve ääres.(oskaks ka täna veskirattaid käima panna, kui veski alles oleks ja jahu jahvatada). Olin ka mölder Andres Aasma veskipoiss.

 

Kuskilt leitud võrgujupiga , vast paar meetrit pikaga sain olulise saagi. Olin avastanud  madalas vees kalda ääres ujuvate ahvenate lemmikkoha. Oli vaja ainult kord päevas ahvenad  võrgust välja võtta ja emale anda. Ema imestas, kuidas ma nii edukas kalamees olen?

Minust sai  üpris hea suusataja. Põhja sain alla siis, kui sõbrad kõik Longi algkooli läksid ja mina 6-sena veel kodus olin. Kauplesin laenuks  vanad ja plekiga parandatud suusad vanemalt naabripoisilt Kortel Arnilt, aasta oli 1954. Tema isa oli Pollis katsemajandis parteiline direktor. Nendega  nühkisin oma sissesõidetud rada maalilises Polli pargis iga päev. Hiljem, 1-s klassis, kui kevadel kolisime Saksaveskile, Pollist  ja koolist pisut kaugemale, kinkis isa sünnipäevaks päris omad suusad ja siis oli hoopis teine sõidumõnu. Suuskadega sai ka  talvel koolis käidud. Naabrimees Viita Lembit oli aga ikkagi teatud taseme suusataja, korraldas suusavõistluseid ja õpetas mulle suusatehnikat, mille peamine nipp oli vahelduva sõidu juures  ühel jalal pikalt libisemine, sest kui libised kahel jalal, on ka takistus liikumisel vastavalt suurem. Tunnetasin seda eksperimenteerimise käigus ja saavutasin 4-das klassis Abja rajooni esivõistlustel  teise koha, mis oli sisuliselt esimene koht, sest jäin sõidul oksa taha kinni ja kaotasin väärtuslikke sekundeid. Minu edu baseerus eksperimendi korras omandatud ja tunnetatud paremal sõidutehnikal.

Hiljem Otepääl spordikoolis sain veel parema lihvi, sest põhi oli paigas. Koolis olin 2-ne ja Elva rajoonis tulin 10-ndaks. Kahjuks  haigestumine suht raskelt 8 -das klassis teistkordselt kollatõppe   tõmbas minu suusataja ja aerutaja edule kriipsu. Eksperimendi korras omandatud ja tunnetatud liikumistehnika kestab aga tänaseni, jalgrattasõit ei unune.

Longi koolis olin rahvastepallis meeskonna kapten ja meeskond koosnes naabripoistest , peale  Eesti rahva küüditamist (25.3.1949) Siberist tagasi tulnud „ohtlikest rahvavaenlastest“ Jaak(10.10.1945-15.5.2015) ja Madis Rüütlist (11.11.1947)ning klassivend Evert Tarmost. Olime näinud sellist tehnikat, kus  pall visatakse tagantkäe, madalalt ja vindiga ning harjutasime seda kodus  peale kooli. Saavutasime taseme, kus  pall käis madalalt ja kiiresti ning seda oli pea võimatu püüda, ikka eksperimendi  meetodil. Tulime Abja rajooni meistriks.

Katsetada tahtmises oli suuresti süüdi Polli keskkond

http://polli.emu.ee/

, kus teadlased katsetasid kõigega. Õunasortide ja viljapuude alustega, ploomide, kirsside, maasikatega, vaarikatega, mesilastega jne ja isegi lilledega. Isa katsetas rohttaimedega ja ema oli isa katsetööline. Nii oli isa pereelu  seisukohalt asja parimas vormis korraldanud. Teadlased olid enamuses lapse suhtes käitumisega nagu võrdne võrdsega. Suured nii kasvult kui sisult sõbrad olid isa kabinetikaaslane Heinrich Vipper

https://et.wikipedia.org/wiki/Heinrich_Vipper

,  Erich Mägi

 Artur Jaama http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jaama_arthur

, Juhan Parksepp

https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Parksepp

, Aleksander Siimon https://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Siimon

. Nende puhul polnud seda tähtsate meeste aurat. Teadlaste puhul oli see aura seotud lugupidamisega targa inimese suhtes. Pollit külastasid tihti ENSV juhid, mina imetlesin siis autosid,  ZIM-e ja hiljem Tšaikasid. Rahvas räägib, et olin istunud  Ivan Käbiniga  pargipingil ja millestki jutustanud. Ei mäleta seda kohta. Mida ta uuris? Polli park http://www.eestiloodus.ee/artikkel2203_2191.html oli tollal ütlemata kena koht, kus korraldati  igasuguseid aiandusüritusi  põhiliselt  A. Siimoni eestvõttel. Pargiteed olid kenasti  profiili lõigatud, varjulistes kohtades istumiseks pingid, rohi niidetud ja iga puu juures silt puu nimega nii eesti kui ladina keeles.

 Teisalt sain ka tehnikahuvi, sest minu lasteaed oli garaaž – töökoda ja mänguasjad päris traktorid-autod. Suuremad sõbrad(„lasteaiakasvatajad“) Peeter Schihalejev

https://sakala.postimees.ee/338347/on-kahju-et-vaiketootmine-kipub-kaduma?_ga=2.107170945.2003138733.1514965366-727864523.1469940856

-traktorist, Väli Sass keevitaja-mehaanik,  Metsa Hendrik-traktorist, Lese Aadu -treial, Sisask Peeter -sepp ja hiljem Saksaveskil muidugi naabrimees autojuht Allik Hans ja Gaz51. Olin ikka töömees „täismehe“ eest.

4-das klassis käimise ajal ostis isa fotoaparaadi Smena2 ja Pollis Kelt Hansu

https://akg.vil.ee/16-uldinfo-koolist-opetajad.html

 käe all sain esimese fotograafi koolituse. Hiljem Otepääl oli see aparaat mul alati kaasas ja  insener Heino Trass, kes oli varem Pollis inseneriks, oli ka Otepääle kolinud ning olin nende peres sage külaline. Ta oli ka fotoasjanduse huviline. Katsetasin iseseisvalt mitmeid ise kokkusegatud ilmutite retsepte ja sain  ühe hästi vähe komponente sisaldava peentera ilmutiga väga head tulemused. Hiljem Tallinna Polütehnikumis õppides katsetasin ilmutiga, mis ligi 10 korda tõstis filmi tundlikkust ja sain pildistada tubase päevavalgusega, tulemused olid üllatavad. Keegi ei uskunud, et ma aparaadiga  poolpimedas plõksides pilte teen.

Katsetasin ka loomariigi esindajatega. Puuriidal uputamise eest päästetud kassipoegi treenides saavutasin  nende ülima oravate tasemel  ronimisosavuse.  Naabrid imestasid, et mis nendele  kassipoegadele küll sisse on läinud? Lisaks said neist võrratud hiirepüüdjad. Eksperimendi peamine iva peitus  noorte treenimises. Siit minu Skype poiste JPA+Mikk treenimise esimene suurem  eksperimendile  kutsuv kogemus. Sarnane kogemus oli ka noorte kukkedega, aga siin oli tulemus kole, sest kuked muutusid ülijulgeteks ja ründasid . Lendasid aga nagu linnud ja  eriti meeldis neile  maja katuseharjal kõndida ja kireda. Vägivaldsuse tõttu  läksid supiks.

 Noorusaja  õpivõime ärakasutamine oli peamine  arengu sisu.

 Teistlaadse  suhtumise tõttu panid Otepääl klassikaaslased mulle hüüdnimeks insener. See oli isegi meelitav  ja kutsus veel rohkem teemadesse süüvima. Kollatõvega Tartus ligi 3 kuud haiglas olles oli palatikaaslaseks üks Tartu  noormees, nime enam ei mäleta -keskkooli viimasest klassist. Tehnikahuvidega. Arutasime  palju koos huvitavaid teemasid  läbi ja tal oli ka mitmesugust tehnilist kirjandust, mida lugesin. Lugesin ka läbi  just ilmunud raamatu „Purilend“

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?53127

, mille toimetaja oli hilisem TPI õppejõud ja professor Hendrik Arro (25.7.1925-26.9.2017)

https://et.wikipedia.org/wiki/Hendrik_Arro

, oli hea lennunduse, ajaloo ja alternatiivenergeetika alane mõttekaaslane , sõjalendur 17 aastaselt. Kohtusime  igal aastal ka Sinimägedes. Läinud  aastal (2017)teda tervise tõttu enam  Sinimägedes polnud, kuid kohtusin lennunduslegendi Rein Porro https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Porro

ja Hendrikuga ratastoolis President Pätsi 

https://et.wikipedia.org/wiki/Konstantin_P%C3%A4ts

äraküüditamise mälestusüritusel Metsakalmistul, kus tutvustasin teda minu sugulase-Pätsi verd kandva  vanatädi Marta  Pätsi tütretütre Liiviga.

 Sealt raamatust sain piisavad lennundusalased teadmised. Eksperimendi huvi süvenes. Haiglas olid kaasas ka õpikud, ning  see oli hea  iseseisvuse kool.  Kuigi olin koolist ära, olin üks parim 8-nda klassi lõpetaja. Vabadus ja huvi õppida on ka arengu alus.

Kui kool istub sul  tihedalt kukil, siis oma mõtete jaoks suurt aega ei jää. Ka tänases päevas peaks huvidega noortele olema lõdvem raamistik, et areneks nende iseseisva töö  oskus ja võime.

Veel enne  Tallinna Polütehnikumi lõpetamist  korraldasin töölesuunamise koolivenna Endel Kirsi abiga nii, et asusin ERSD Projektgrupi (hilisem PKB)juhi EW aegse dipl.inseneri August Männi juhendamise all projekteerima  sideobjekte üle Eesti. August suunas mind ka kirjutama, esimesed artiklid ilmusid bülletäänis „Side, raadio, televisioon“, mida ta   toimetas. See oli huvitav ajajärk.Põhiliselt projekteerisin  liine ja võrke. Projekti juures tuli alati määrata ka tööde mahud ja sellel ajal toimus kõik kirjatöö käsitsi, plaanidele sai käsitsi kirjutatud tööde mahud ja  see omakorda läks kalkeerimisele (joonestaja -kalkeerija tegi  tuššijoonise kalkale), millest omakorda tehti valguskoopiad. Projekti teksti kirjutas masinakirjutaja käsikirja alusel trükimasinal ringi, 3-4 eksemplari  teksti saadi kopeerpaberi abil. Oli palju rutiinset tööd ja püüdsin seda ratsionaliseerida. Tekstid olid sarnased, tegin tüüptekstid ja  jooniste jaoks tüüpmahud. See andis olulist ajavõitu ja hiljem  kasutasid ka teised projekteerijad samu tekste ja  tüüpvorme. Esialgu oli aga vastuseis nagu ikka tavaliselt uute lahenduste puhul. Õppimine TPI õhtuses osakonnas ja päeval töö projekteerijana ei andnud magamise aegagi. Lisaks tegelesin veel spordiga edasi(treenerid Arnold Väli ja Tõnu Lume

https://www.esbl.ee/biograafia/T%F5nu_Lume

-oli ka TPI-s programmeerijatele õppejõuks) Treeningud olid aga tiheda ajaplaani tõttu katkendlikud ja tulemused vanast rasvast. Siiski tulin 1968 aastal veel teist korda Eestis sambomaadluses hõbemedalile ja 1970 -dal olin Eesti meistriks tulnud meeskonna liige. Osavõtt üleliidulistest „Dünamo“ juunioride meistrivõistlustest 1968 Volgogradis aga sattus sessieelsele ajale TPI-s ja seetõttu tekkisid ülikoolis raskused, õnneks sain võlad sügiseks enne tähtaega likvideeritud. Siis oli kord karm.

Sambomaadlus

http://vikipeedia.ee/Sambomaadlus

, mis on suures osas erivariant judomaadlusest on tehniliselt väga huvitav ala. „Mehaanika erivorm“ kangi ja mõistuse kasutamisega. Lisaks muidugi kiirus, reaktsioonivõime  ja  malemängija mõtlemisvõime -mitu käiku ette. Psühholoogia. Petmine. Kaob hirm valu ees. Samas aus reeglite järgimine. Lisaks leiutad ise kombinatsioone ja uusi võtteid ning katsetad  ja treenid neid. Teed vastasele midagi ootamatut. Kasutad ära vastase liikumist ja ka lolli jõudu, suunates selle  vastuvõtte teenistusse. Lisaks annab  kukkumisoskuse ja kassi osavuse.

Siin sain oma eksperimentaatori hingele  piisavalt rakendust.

 Lõpuks, kui jõudsime judoni, oli ees terve filosoofia ja vastav teadus, mida jaapanlased juba sajandeid viljelenud.

https://et.wikipedia.org/wiki/Judo

Sama eluterve filosoofia on  ka Georg Lurichilt ja tema kaasaegsetelt.

https://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich

Terves kehas terve vaim.

Sõber Matti Remmak (ka Eesti rallimeister, poeg Margus samuti), koolivend TPT-st kutsus mind tööle ministeeriumi, mis oli meie PKB-ga samas majas Kreutzwaldi 12. Töö oli seotud ka projekteerimisega ja projekteerijate ning ehitajatega, aga nüüd pidin oma endiste  töökaaslaste projektidele hakkama ekspertiise tegema. Muidugi olid minu suunamise all suuremad objektid, viimased olid Tallinna teletorn ja TV

https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_teletorn

saatja ning Peapostkontor. Siin kujunesid ka välja standardlahendused-võtted  ekspertiisi korraldamisel..  Kapitaalehituse osakonnas olin vaneminseneri ametipostil (karjääri tippkoht, sest esivanemate taust oli sovjetikorra jaoks „rahvavaenlaslik“ ning I osakond tegeles selle teemaga, vanaonu Jaan Selks

http://maaleht.delfi.ee/news/eestielu/arhiiv/vabariigi-alguspaevilt-malestus?id=43909973

 

 oli aastaid EW ajal Rae vallavanem, onud aga Saksa poolel võitlemas ja metsavennad, 1 onu USAs, teine suguvõsa pool aga Pätsi nimega seotud)ja  siin selgus ka nõukogude sotsialistliku plaanimajanduse olemus. Plaane lihtsalt ei täidetud(polnud täidetavad) ja kõik objektid läksid kallimaks. Eelarved aga olid kopika täpsusega. Projekteerimise aegadel PKB-s panime alati  sisse käsitsitöö ja raskemad pinnased, aga raha lõppes ehitajatel ikka otsa ja siis pidi ehitaja  ja tellija eksperiisis põhjendama!, miks ikka asi kallimaks läheb ning eelarvestajate töö oli lõputu.Arvuteid ju polnud. Kõik pidi jälle kopika täpsusega paigas olema. Kõik asjaosalised peale rahva teadsid selle idiootliku süsteemi olemust, aga kõik mängisid kaasa, pääsu polnud. Aasta lõpus anti  õigus mõne päeva ulatuses seda  kapitaalehituses  kasutamata raha kasutada nn.soetusteks ehk midagi osta.  Rahanumbrid olid suured ja kuidas Sa siis Plaanimajanduse korral ikka ostad väljaspool plaane asju?  Ikka sai-üleplaanilist, eksperimentaalset ja veel oli variante ehk neid asju, mida veel tegemagi polnud hakatud. Sellisel viisil ostsime ka Nairi 4 APM-i, 3 aastat hiljem  sai tehtud. Teisalt oli  teatud olukorra tekkimisel ette nähtud selle eest NL-s kõrgem määr, sest petsid ju plaanimajandusega riiki. Arengu pidur oli Plaanimajandusse sisse  planeeritud! Nähes aga, kuidas inimesed täna EL-s sotsialismist unistavad ja vastav bürokraatia demokraatia sildi taha varjudes tuure üles võtab, ei imesta, kui  taas samasse seisu jõuame. Ettevõtja-tegija  kõvem pigistamine arengut ei kiirenda.

 Minule langes Arvutuskeskuses olles selline aasta lõpu raha kulutamise „kohustus“.

Mitte aga ainult, selle nõmeda süsteemi juures :tuli veel kiita parteid ja valitsust! Viisaastaku plaani kohta oli aga hea anekdoot:

1. aasta:suur vaimustus.

2. suur vaikus

3. süüdlaste otsimine

4. süütute karistamine

5. pealtvaatajate autasustamine

 

Nõukogude süsteemi olemus sai selgeks ja karjääriredelil oli koht kindlustatud, aga tahtsin tegeleda  reaalse tehnikaga. 70-datel tekkisid ka NL-s arvutuskeskused ja nendes elektronarvutid. Uus ministri asetäitja -peainsener, endine Kapitaalehituse osakonna ülemi Arvo Kaldma

https://et.wikipedia.org/wiki/Arvo_Kaldma

oli mõistlik ja tark mees(võitis Paul Keresthttps://et.wikipedia.org/wiki/Paul_Keres

 malesimultaanil!) ja  1971 aasta suvel, kasutades  ära minister Bruno Sauli

https://et.wikipedia.org/wiki/Bruno_Saul

 (tema jutule oli  raske pääseda)puhkusel olekut lasin  ennast üleviimise korras  tööle suunata (olin veel TPT noor spetsialist 3 aastase töökohustusega suunatud kohal) vastloodud Side Arvutuskeskusesse. Asusin kohe korraldama juba ostetud esimese  arvuti Nairi 3  töölepanekut. Samuti asusin meeskonda kokku otsima. TPT koolivend ja TPI rühmakaaslane Rain Torn oli juba paigas eelnenud asutuse Rahakaartide kontrolli büroo ajast.. TPI viimase kursuse arvutustehnika eriala (LI)diplomand Reet Põldma tuli ennast ise pakkuma ja töökohta vaatama, kuna elas  lähedal.  Tema rühmas õppis ka tehnikumi koolivend Tiit Siida ja Tiiduga tegime siis kaubad, et üritan riiklikul suunamisel ta vastavalt meile suunata, Tiit pakkus veel välja oma sõbra  Ülo Rätsepa. Tiit aga oli cum laude lõpetaja ja Küberneetika Instituut  võttis ta ära ning Ustus Agur

https://et.wikipedia.org/wiki/Ustus_Agur

, arvutite eriala kateedri juhataja,  pakkus Reeta kui tublit tulevast inseneri, Ta polnud meie eelnevast Reedaga kokkuleppest informeeritud. Nii saidki Ülo ja Reet  Nairi meeskonda. Dimitri Ždanov, kes oli juba meile suunatud ja vene rühma TPI-s lõpetanud (Dimast sai varsti tubli komsomoli ja parteitöötaja, lõpuks Ensv-s Tallinna  Kalinini rajooni EKP teine sekretär ning tõi meile  vana tutvuse poolest  KP nomenklatuuriparteilaste erivarustuse  kohtadest head ja paremat söögikraami), pakkus välja suunamisel  mitmeid  vene rühma tüdrukuid, aga mina ja Sideministeeriumi esindaja, TpedI praktikant kaadrite osakonnas praakisime need riikliku komisjoni ees välja põhjendusega, et on elanikkonnaga suhtlus ning eesti keel vajalik(!!). Oli ju sovjetikord, aga  teeninduses pidi eesti keelt oskama, mitte nagu nüüd, kus eesti keele peale hiljuti üks neegertöötaja oskas ainult silmi vilgutada ja vihast nägu teha! Vene keelega laiutamisest parem ei räägi. Inglise keelt  ka ei osata.

 Liiduvabariikides NL-s oli vastava üleliidulise  määrusega kohalike keelte kasutamine täpselt reguleeritud. Selline oli mul ministeeriumis töötades alati lauasahtlis olemas ja vajadusel ette näidata.

 

Reedast aga sai mingi aja möödudes 3.9.1975 aastal minu naine ja 5 poja ema. Lisaks mõttekaaslane, tema naiselik kest oli  seestpoolt varustatud tubli inseneri ja eksperimentaatori hingega. Reet oli ka tubli sportlane, ujus, suusatas, mängis võrkpalli ja sulgpallis Eesti meistrivõistlustelt saadud pronksmedali omanik. Lapsed said spordipisiku meilt mõlemalt.

Raul lendas spordi vallas kõige kõrgemale, õppis ka Jaapanis Kodokani judoülikoolis

https://en.wikipedia.org/wiki/Kodokan_Judo_Institute

http://judo.ee/2014/07/12/raul-malsubile-veteranide-em-i-pronks/#.WlyF1Khl-1g

https://www.youtube.com/watch?v=wm8DB-26lrY

Nairi 3 arvutiga koos aga arenes meie meeskond ning saavutasime Nairi3-1 iseehitamise läbi ja tänu Jerevani (ERNIIMM

http://vstrokax.net/istoriya/razrabotka-evm-nairi-v-erniimm/

https://yutub.kz/watch/erevanskiy-nii-matematicheskikh-mashin-erniimm/OCzVeEpsezw

) katsetehase peainseneri eestlase (Moskva  Žukovi Lennuväeakadeemia koolitusega) Armand Uutmaa

http://www.skypemuseum.com/lingid/- Loe originaalversiooni, mis pole toimetaja poolt muudetud

 

 ja Nairi 3-2 peakonstruktori Aram Geoletsjani 

http://vstrokax.net/istoriya/razrabotka-evm-nairi-v-erniimm/

toele taseme NL-s, kus olime oodatud kõikjale, arendasime ju meie Nairi 3  võimalusi edasi.. Ka ENSV Sidesüsteemile tegime vajalikke  lahendusi ja seadmeid, mis võimaldasid sidevõrku paremini kasutada. Sideministeerium (Kaldma, Gurjanov, Sõmera, Saul, Ulman) aga  võimaldas minul kui kapitaalehituse osakonna  „salajast“ infot omaval isikul  aasta lõpus kulutada suuri  rahanumbreid, mis koostöös Armand Uutmaaga ka hästi õnnestus, saime vajalikke ja unikaalseid seadmeid..

ERNIIMM õnnistas meid ka  seetõttu järgmise  põlvkonna  inseneritöö arvutiga Nairi 4ARM_P

https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_computer_hardware_in_Soviet_Bloc_countries

http://www.computer-museum.ru/english/galglory_en/Mergelyan.php

tehase nr.1, nagu ikka sünnivigadega, mis vajasid  kõrvaldamist.

Olime teerajajad.

Professionaalse eksperimentaatori koolituse sain muidugi algselt Tallinna Polütehnikumist -TPT-st ja edasi  TPI-st ja eritiTPI Raadiotehnika kateedrist.  Aretasin  paremuse suunas oma mootorratta Jawa350

https://en.wikipedia.org/wiki/Jawa_350

süütesüsteemi ja tegin ka vastava kursusetöö  Peep Martverki juhendamisel

https://lr.ttu.ee/~peep/.

https://et.wikipedia.org/wiki/Galvaanilise_eraldusega_alalispingemuundur

 Tegin kondensaatorsüütesüsteemi ja  oluliselt võimsama sädemega ning ka vastavalt uued süütepoolid. Sisepõlemismootor aga oli ette nähtud väiksema vooluga vähemvõimsamale  sädemele ja otsustas tagurpidi käima hakata ja nii läks mootor tühikäigul tagurpidi käima ning punase tule tagant startides rohelisega liikus ratas hoopis tagurpidi!.  Alles hiljem said  teada, et oleks pidanud ka  saama sujuvalt süütenurka  pöörete tõusul varajasemaks reguleerida.

 

Eriline eksperimentaatorite seltskond oli aga Hiie Hinrikuse (hellitusnimega Tädi) https://et.wikipedia.org/wiki/Hiie_Hinrikus

(Moskva Ülikooli  ja Nobeli preemia saanute kaastöötajatega koostöö taust  , 1964 TownesBassovProhhorov),ümber ja mina ning Rain Torn olime  esimese lasersidesüsteemi  projekteerijad ning maketi tasemel katsetajad(arvatavalt ka esimeste laserite Moskvast (LG36 HeNE) Eestisse toojad 1973.a.. Teema oli ka meil  diplomiprojektiks. Hiiele meeldis, et antud ülesandel oli põhjalik teoreetiline pool ning asi ise pidi ka praktiliselt tööle hakkama. Teisalt on hea kirjutada teooria osa, kui  asi praktikas toimib. Sellel  baasil  ehitas „ruum-labor 406“ valmis toimiva laserside süsteemi. Rakendasime selle 1,2km kaugusel asuva kahe maja Kaera22 ja  Sõle(endine Marxi)14 vahel. Reet kirjutas Nairi3-le  kaks uut mikroprogrammset käsku Minsk22  vabade koodide taha , need saatsid pakette välja ja võtsid vastu ja  nii arvutas siis arvuti veatõenäosusi trassil Nende ja teiste tööde baasil kaitses Hiie oma doktoritöö. Nagu Hiie kaitsmise tähistamisel Ülo Rätsep

https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clo_R%C3%A4tsep

(mitte  Kaera22 vaid Raadiotehnika kateedri Ülo!) ütles, et nüüd saime ka oma doktori, kes  hädade vastu aitab. Eks peamine häda, mille vastu Hiie aitas, oli häda mõistuse pärast.

Andres Taklajaga

https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/f2cc323d-9c1d-4e87-85d8-bd87d2477570

olid meil IR teema katsetusel.

https://en.wikipedia.org/wiki/Infrared

 

https://en.wikipedia.org/wiki/Infrared

Andresel olid skeemilahendused ja mina korraldasin optika ja konstruktsiooni poolt. Siinjuures aitas mind Ülo vend  Teet Rätsepp, kes oli TA SKB Tartu fikiaali  direktor ning valmistasid SKB-s   kvaliteetseid  „torusid“ IR sideliinide jaoks. Kahjuks enamus neist langes  metallivaraste saagiks. Kõneside samal trassil 1,2km toimis  veatult isegi päris tugeva udu korral. Teaduslikku uuringut polnud mahti teha, aga sidet testisime Tiit Eomoisaga(LR)

http://www.skypemuseum.com/tiit-eomois

  alati, kui udu oli. Tema töökoht oli Marxi majas. Jüri Lapimaa

https://www.youtube.com/watch?v=Io2ONqphJ0E

 katsetas sidet pooljuhtlaseritega ,seda ka  Boriss Zahharov. Antud teemal avaldas meeskond ka rida teadusartikkleid, kus ühe autorina ka minu nimi. Peeter Uusmaa ja  R.Süvala tegid selle He Ne laseril kompleksi rauas valmis. Toomas Sõmera  kordas hiljem diplomiprojektis  veatõenäosuste mõõtmist IKM12 baasil tööstusliku  mõõtetehnikaga, sama mida mina arvutite vahel katsetasin ja arvutasin. Pidev teema oli aga toimivate eksponaatide tegemine igasorti näitustele

   Oli entusiastlik ja  töökas meeskond.

https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/0ef6992d-51aa-4164-b7c7-d062344b5a1c

https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/54c9f02c-1f80-43fa-9f99-4da409150227

https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/41dfe7cf-3369-401d-8104-5bc95ca4cb03

Entel arvuti,  VIKO tüüner-sat TV vastuvõtja, PAL lisaplokid ja mitmesugune sidega seotud  võrgu koormuste uurimise eksperimentaalne aparatuur , eriti aga NL lagunemise hetkel vajadus  Eesti sidevõrk läänemaailmaga siduda Tallinna Telefonikaugejaamaga koostöös(insenerid Viktor Saarniit,  Irina Morozova koos kolleegidega)

http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=399884

https://www.aripaev.ee/uudised/2006/11/07/emotsionaalne-praktik-irina-morozova

 – kõik see oleks olnud võimatu ilma entusiastliku hingeta kaasvõitlejateta. Selle  tulemuse tehnoloogiline tugi oli aga võimalus kolhooside abitootmiste abil vastav aparatuur valmistada. Kooperatiiv VIKO-l oli siin peale 1987 aastat oma roll.  Kogu Eesti rahvas sai „märkamatult“ ilma Moskva  KGB kontrollita läände  telefoniga helistada ja telefone polnud mitte vähe:ligi 400 000(vaata Jüri Rebase https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri_Rebane_(jurist)

artikkel  EnsV sidest , vastav „Rahva Hääl“). Mis aga toimiv side arengule tähendas, seda mõistab iga mõtlev inimene. See oli enne Eesti sidevõrgu mahamüümist Rootsi/Soome riiklikele (vastav AS)sidefirmadele, kelle kodus lõppes monopoli seisus olemine. Eestis aga kehtestati  kontsessioonlepinguga 25 aastaks  monopol., mille järgi puudus igasugune vajadus, sest oli tekkinud kapitalistlik turuvõimalus ja kõik pakkujad pakkusid oma toodangut ning pangad pakkusid  raha, haritud spetsialistide kaader oli aga Eestis olemas. Astusin kolleegidega selle vastu ja tulemuseks  tõsteti meid tänavale ja seda isegi olukorras, kus ühistööd  Kaugejaamaga olid veel pooleli. Mul oli võimalus tekitada vastukäiguna lääne suunal „täielik sidevaikus“, aga loobusin sellest mõttest, sest Eesti üldine edu on tähtsam kui mingi ajutine kahju. Tookord „võitis“  vastaspool, aga läbi Skype poiste kaotas mõni aeg hiljem (ca 10 a) kogu maailma  side monopoolsus,  Ka Eestis ilmusid Skype-i halvustavad artiklid, mis oli naeruväärne. Põhjus oli ju kaugside tulude oluline vähenemine , sidemonopolid oli ajast maha jäänud.

 

Meie selle hetke tehnoloogiline põhi(trükiplaaditehnoloogia ja korpused) ei erinenud oluliselt  lääne tehnoloogiast, küsimus oli  komponentides.  NL lagunemise järgselt muutusid ka komponendid kättesaadavaks ja  meie inseneride tase ning ka tootmisvõimalus oli  hea

(RET - https://et.wikipedia.org/wiki/Raadio-Elektroonika_Tehas

Pöögelmani tehas - https://et.wikipedia.org/wiki/Tallinna_Pooljuhttakistite_Tehas

Baltiijets - https://et.wikipedia.org/wiki/Baltijets

Kalinini nimeline tehas - http://entsyklopeedia.ee/artikkel/m._i._kalinini_nim._tallinna_elektrotehnika_tehas

Mõõduriistade tehas - https://et.wikipedia.org/wiki/AS_Aswega

Tartu aparaaditehas - https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Aparaaditehas

Volta - https://et.wikipedia.org/wiki/Volta_tehas

jt - https://et.wikipedia.org/wiki/Balti_Raudtee_Peatehased

, abitootmised, kooperatiivide võimalused).


Olime ju NL ajal töötanud  selles osas  võimatutes tingimustes ja  saavutanud arvestatava tulemuse. Näiteks Kaera22 meeskond kasutas trükiplaatide valmistamisel 4-ja spindliga programmpuurpinki KD41 koos Nairi4ARM ja hiljem Entel arvuti võimalustega, mille hankisin läbi tutvuste ahela(paigaldasime Kaunase Raadiotehases arvuti Nairi 3-1) Kaunasest tööpingitehasest, kus see läks kirja üleplaanilise tootena. EV ajal läks see pink , mis tänaseski  tootmisprotsessis veel kõlbaks läbi metallivaraste  Emexi –

https://www.ohtuleht.ee/29146/emex-i-monopol-haabub

 tuludesse tühise raha eest. Metallivargus oli ja on EV-s hästi korraldatud. Eesti ajaloolastel oleks hea uurimise teema,  miks, kes ja kuidas toimus Eesti  vastava  tööstuspargi hävitamine.

 

 Pink sai ostetud Sideministeeriumi kapitaalehituse aastalõpu rahade eest (maksis üle 40t rubla). Ilma selle pingita toimus  puurimine käsitsi, mis tootis palju praaki ja oli naistööjõule  silmi rikkuv tegevus, kuigi teenisid  hästi. 1 pink asendas 100 naist ja ei eksinud. Tihti olin ise  pingi operaator ja  panin  valmis puurimiseks uued toorikud, see võttis aega mõni minut muu töö kõrvalt. Kasutasime  puuritud trükiplaatide valmistamisel keemilise protsessi  poolt, peamiselt KK „Lääne Kalur“ abittootmises.(koolivennad Arne Suislep ja Rein Mets, Taivo Uffert, Jaak Naerismägi  j.t)kolleegidega 

Eksperimenteerisime ka igasuguseid  televisiooni vastuvõtuga (PAL)seotud tehnilisi lahendusi. Alates antennidest ja lõpetades TELETEKSTI vastuvõtuga ja ka saatjaga Kiievi TV-le, tellija oli Ukraina Sideministeerium, Entel arvuti abil. 1988 aasta lõpus võtsime täielikult isetehtud seadmetega vastu  satelliittelevisiooni saateid ja asusime ka antenne valmistama kooperatiiv VIKO sildi all ning LNB-sid koostöös Kiievi TTK „Saturn“-ga (valmistas  Reagan-Gorbatšov satelliitside lingi, mida Kiievis nägime, aga ka NL tankide  raadiolinke 38Ghz sagedusel). Rein Luik

https://www.bloomberg.com/research/stocks/private/snapshot.asp?privcapId=854617

http://blog.cfe.ee/2011/04/susteemiinsener-ja-edukas-arimees-rein-luik/

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vabaeestlane19860924.1.12

 varustas meid  väikse müraga  Jaapani transistoridega ja LNB-d said tehtud maailma tasemel  SatTV vastuvõtjad VIKO aga olid meil välismaised ainult väljanägemiselt, sisu oli sovjetikomponentidest.

 Rain ja Ülo olid peamised  väljamõtlejad ja mina korraldasin rahalist poolt ja  väikeseeriaid  koolivendade Arne Suislepa (KK „Lääne Kalur“ elektroonikatsehh)ja Väino Auli (Kaljuranna kolhoosi abiettevõte  Vokal)  ja Toomas Loigom(Side PKB) ( 26.6.1941 - 17.4.2011  , Jüri Tammemägi (Loksa kolhoosi elektroonikaettevõte),  Ülo Kala (Estron -Kuusalu kolhoosi elektroonika abiettevõte, tehas RET Vladimir Ivanov kaasabil.

See  teema aga lõppes koos EV tekkega, sest läks lahti lõhkumiste (tehas RET)

http://www.skypemuseum.com/toom-pungas/

 ja varguste laine.(komponendid sisaldasid vähesel määral väärismetalle). Meie Kaera22 meeskonnale ja paljudele teistele saabus täielik häving.

 

Suurim  ja edukaim eksperiment (2 inseneri!) toimus aga meil Reedaga kodus.  6.12.1975 sündis meie esimene poeg Mati.  Ajakirjas Horisont ilmus lugu, kuidas aastane laps lugema õpetada.  Saime sellega koos REEDAGA  HAKKAMA JA  AASTANE MATI ÕPPIS  LUGEMA, TÄHTEDE TUNDMINE TULI HILJEM. SEE OLI LAPSELE KÕIGE HUVITAVAM MÄNG, MIS ALATI SAI ESIMESEL TÜDIMUSE HETKEL LÕPETATUD.

Tohutu kasutamata  inimsoo õpetamise võimalus ka tänases päevas. Teiste poegadega kordasime eksperimenti, aga  nii edukad ei olnud nagu Matiga, et istus potil ja hüüdis: tahan lugemist!!

Analoogselt saaks lapse ka progema õpetada, arvutama õpetada jne. Küsimus on mängu ja õppimise osavas sidumises. Samas peab olema protsess pidev ja igale indiviidile sobiv, sest inimesed on erinevad. Tohutu harimata põld!

 

Meie Kaera22 Skype poiste JPA+Mikk  arengujoon oli just pidev ja Mikk -

http://www.bestsales.ee/uudised/2017/03/03/vaata-mida-raakis-mailbow-juht-mikk-orglaan -

 jäi mängust kõrvale just sel hetkel temale olulise, kuid tagasi vaadates mitteolulise ja katkestava tegevuse tõttu. Mikroarvutite areng on olnud pidev, Moore seaduse -

https://et.wikipedia.org/wiki/Moore%27i_seadus -

taktis.  Siin  pikem eemalolek tähendab  suurt mahajäämust. Eksperiment 1 aastasega  võiks olla väljaarendatud metoodika, aga seda pole.  Väga võimsalt arenev  tark masin  vajab tarku inimesi, tark inimene aga ei kasva nagu seen  peale vihma. Inimese areng on  võimas just nooruses ning seetõttu peab väga hoolega valima, mida ja kuidas õpetada. Kui soovime, et maailm areneks inimsugu mittehävitavas suunas, siis tuleb tark masin ka selles suunas rakendada.

Eksperimendil JPA´Mikk oli lähtekohaks õpetaja Tiitsu valik: poisid olid talle silma jäänud huvidega, mis üldisest massist  erines. Selliseid erisusi olid märganud ka  mõttekolleegid  ja nii kirjutasimegi oma 1988 aasta palvekirjas (vt. Muuseumi kodulehte

http://www.skypemuseum.com/1972-1986/

 

Jaak Loonde

http://www.r-systems.ee/?p=about&l=ee

http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/9977/sisukokkuvote

http://evahanni1.blogspot.com.ee/

http://hundiulg.blogspot.com.ee/2015/02/

https://www.flickr.com/photos/69114539@N05/6306089971

 

, Peeter Normak

https://et.wikipedia.org/wiki/Peeter_Normak

https://www.youtube.com/watch?v=j7HKQa27vGs

http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=4340

 

) , et peaks moodustama eriklasse, huvirühmasid jne. Jutt on 1988 aastal 20 000 eesti noore võimete väljaarendamisest. Pole andmeid, paljudest Jaagu ja Peetri õpilastest on saanud tipparendajad, aga  minu poiste JPA+Mikk+Mati puhul on asi selge.

 

Kaera22 kogemus  ütleb, et poistel peab olema ise tõsine huvi ja see oli Kaera22 juhtumil olemas.

Teiseks töine, mitte ainult mänguline keskkond. Noored saavad väga hästi aru, kui tehakse huvitavaid ja tõsiseid asju ja nad tahavad osaleda. Kaera22 asus  veel lisaks 1971 kuni 1991 sovjetivanglas koos  ümbruse arengupeetusega. Meil ei olnud Kaera22 meeskonnas ka tüüpilisi alluvussuhteid . Kuigi asi oli minu õlgadel vedada, ei pidanud ma eriti ülemust  mängima, kõik olid õhinal  asja kallal ja kes polnud-kaua vastu ei pidanud. Lihtsalt igavusest otsis uue koha omasuguste hulgas. Olime ka  peamajast Marxi14 eemal ja siit pisut rohkem vabadust ja silma alt ära.

 

Poisid küsisid ja said alati minult ja kolleegidelt vajalikku  nõu. Meie Kaera22 meeskonna  isetehtud arvuti  piraattarkvara CP/M-80  toega ja sovjetpiraat mikroprotsessori Intel 8080 baasil Entel areng ja poiste areng  käis samas rütmis. Kuni hetkeni, kui pääsesime ligi maailmatasemele 8086 Intel põlvkonnale. MS DOS tarkvara toega ning poisid said „merehädalise“ seisust kaldale..

 

Vaatan Bill Gatesi arengut:

https://www.youtube.com/watch?v=pqAg0GJLPGk

https://www.youtube.com/watch?v=saQK8Y4h2uM

ja leian palju ühiseid jooni Kaera 22 poiste arenguga, tingimused aga  polnud meil vaba maailmaga võrreldavad. Mõnes mõttes on aga elu vanglas  rahulikum, on vähem ahvatlevaid  kõrvalnähtuseid.

Kui inimkond taasinvesteeriks saadud tulud noorte arengu teenistusse ja mitte  kõrvalnähtustesse ning veel hullem hävingu vahenditesse, võiks areng olla oluliselt kiirem Minu Kaera eksperiment näitab, et see koht kuhu  arengutoetus suunata oleks noorte väiksed meeskonnad, kes on tõsiste huvidega.  Sa näed enda ümber selliseid noori, siis toeta neid otse või toeta Skypemuuseumi, püüame selliseid noori aidata nii  nõuga kui materiaalselt. See noorte rühma arengumootor peab ise käivituma, et edasine toimiks nii nagu juhtus JPA puhul.

Bill jagas ka annetuslikult palju arvuteid, kuid ilma  väikse meeskonnata ja nende tahtmiseta kuhugile jõuda arengumootor ei käivitu.

 Jaga õngesid, mitte kala.  Lisaks aga tahtmist õngitseda!

 

 

Vedaja roll

Lõpuks vedaja rollist. Kaera 22 olin selleks mina. Miks? Mul oli eksperimentaatori  taust ja hing ning keegi pidi olema. Tundsin, et kui alla annan, siis kõik laguneb. Sport andis mulle võitleja visaduse. Sarnast visadust nägin ka kaasvõitlejate juures, tahtmine teha on ka nakkushaigus.

 

Jaan oli kahtlemata edaspidi noortetiimi vedaja visa hing ja ega temalgi kerge polnud.

Kerge ei peagi olema.

http://www.bluemoon.ee/

Aga oli huvitav.

Minu kaasvõitleja  tehnikadoktor Rein Luik

http://www.skypemuseum.com/rein-luik-3

, kellega koos(..ja  akadeemikud Ülo Jaaksoo

https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clo_Jaaksoo

, Enn Tõugu

https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_T%C3%B5ugu

,  KERT

http://forum.automoto.ee/printthread.php?tid=36455

peainsener Ormi Kiolein,  direktor Ülo Ambos jt.) käivitasime Eestis USA-NL ühisettevõtte Intex raames suurte satelliitside antennide tootmise, lisaks

http://ekspress.delfi.ee/kuum/palts-oli-pankroti-aarel?id=69083087

AS Pilt ja Heli kaudu aga tänese Tele2-e, ütles kord(vaata video muuseumi lehel)

http://www.skypemuseum.com/videos/

 mul oli huvitav elu ja kui peaksin otsast alustama ja pakutakse USA Presidendi ametiposti, siis ütleks: unusta ära see Presidendi post, valiksin ikka inseneri  tee mille läbisin, sest see oli nii huvitav.

Huvitav ja ka keeruline oli Kaera22 lugu ning minu roll selles, vaatamata sovjetivanglale. Vangla uks läks  Gorbatšovi ajal rohkem lahti ja kasutasime seda Kaera22 meeskonnaga kohe ära, moodustasime kooperatiiv VIKO ja selle sildi all  tegutsesime NL-s lubatava piiril.  Sündis VIKO Lastepolikliiniku töörühm Lagle Suurorg

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?34545

, Viive Sirge ja Pille Kaldmäe jt.-arstide entusiastliku tegevuse juhtimisel ja  vastsündinute ujutamine oli teema ja on tänaseni. Koostöö  Tallinna Pedagoogilise Instituudi kinesioloogia laboriga aga andis  tulemusi videokompuutri(siit VIKO nimi) abil nii suusatajatele (Andrus Veerpalu

https://et.wikipedia.org/wiki/Andrus_Veerpalu

, Jaak Mae

https://et.wikipedia.org/wiki/Jaak_Mae

) kui ujujatele. Seda teemat vedasid professor  Hans Gross

https://www.postimees.ee/2731714/suri-emeriitprofessor-hans-gross

 ja Rein Haljand

https://et.wikipedia.org/wiki/Rein_Haljand

. Siitpoolt natuke ka mulle teaduslikku pedagoogilist pisikut JPA teemaga seoses. Kooliarvuti kampaania, Uno Pilvre

https://et.wikipedia.org/wiki/Uno_Raimond_Pilvre

 Kutsehariduse komitee sildi all ja  võitlus värvide eest arvutil (SMV), Entel, Moskva näituse medalid ja  kohalikud näitused on omaette pikk lugu(vaata kodulehel)http://www.skypemuseum.com/uno-pilvre

 

Lõpetuseks minu EV aegsest eksperimentaatori tegevust, mis tänaseni kestab. Suurim eksperiment on käimas: kas maailmas leidub veel mõni noor (noortetiim), kes tahaks 16 aastat vaeva näha ja seejärel 8,5 biljonit(usa) miljardit USD teenida?

Teistpidi-raha on halb eesmärk, sest mõne inimese puhul on suuremal rahasummal edasisele loometegevusele  tappev mõju. SEE INIMENE EI  LEIUTA ENAM MIDAGI. Mitte kõik ei lähe sellesse lõksu, vaid paigutavad teenitu arengusse. Nii tegin seda mina, kui poisse JPA aitasin. Areng saab ikka siis toimuda, kui tegeletakse asjaga ja ei vedeleta  õllepudel käes varbad soojas meres.

 

Tõsine õnnestumine oli eksperiment Polli -ga, minu lapsepõlvekoduga. EV tekkimise järgselt oli olukord seal väga kurb. Polnud ka  tugevat vedajat, sest aeg nõudis teistmoodi käitumist. Minu hõimlane Ave Kikas oli  ainus  võimalik , kes silma hakkas ja Avet ma siis soovitasin ja rääkisin seni, kuni ta  Direktori ameti vastu võttis ja edasi proovisime ka koos Polli mõisakeskust päästa, olime isegi 2 nädalat veel registreerimata MTÜga  Karksi valla volikogu otsusega mõisaomanikud. Eelnevalt sain niipalju toetajaid kokku(sealhulgas ka Skype poisid, siis veel suht rahatud), et oleks majale saanud katuse peale. Lisaks leidsin tubli  „mõisavalitseja“  koolivenna Longi algkooli päevilt, Jassik Mati (hiljem taastas  Volveti  mõisa)

https://parnu.postimees.ee/1052036/voltveti-moisa-numfid-suplevad-harra-kabinetis

http://gw.hariduskeskus.ee/kontakt/17-kool/kontaktid/145.html

.  Karksi valla moonaka mõtlemisega tegelased aga  ei suutnud sellist ülekohtust asja kui 0 EEK eest mõisaomanikuks saamine(investeerida oleks tulnud 10M EEK) lubada, valla volikogu vaatas asja parteiridu koondades ringi ja tänane seis on lootusetu kivihunnik, sest vihm ja loodus on oma teinud -päästa pole seal midagi.

Polli majandit aga hakkas Ave energiliselt edendama ja  tänaseks on seal palju tehtud

http://polli.emu.ee/

Ave kaitses ka oma doktoritöö ja sai doktorikraadi. Sellel teel pidin teda korduvalt julgustama, tuues näiteks Hiie kangelaslikku eeskuju

https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/1d310a75-a4fe-44cb-bf31-478e8cb0c9ed

https://et.wikipedia.org/wiki/Ave_Kikas

 

Mitte vähem oluline kui tema tubli tegevus majandi päästmise rindel on Ave pereelu. Samal ajal, kui Ave poeg Ahti lõpetas ülikooli ja tütar Karin gümnaasiumi tuli Ave sünnitusmajast pisikese  vennaga . Vähe on Eestis selliseid tublisid naisi. Eks siin oli ka natuke minu naise tubli Reeda eeskuju. Reeda eeskuju jõudis ka mitme  TPI grupiõeni, kes ka 5 korda sünnitusmajast tulid. 3 korda tulla peaks aga igale eesti naisele  nimimaalseks  saavutuseks olema, kõik ei pea ainult doktorikraadiga piirduma.

Jaani pere tublidusest tuleb aga eraldi raamat kirjutada.

 Läinud aasta lahkumispeol küsis üks Rootsi taustaga eestlasest peretuttav, kui kuulis, et minul Reedaga oli  5 last, et kas kondoome polnud siis?

Kui nähtamatu kondoom on eestlasele üle aju tõmmatud, siis on kadumine  maisest loodusest mõne põlvkonna küsimus.

 Nali on veel see, et minu kadunud ämm oli väga veendunud, et üle 2 lapse peres on juba asotsiaalne ja  sama Reinu(3-s laps peres), kelle  juures aasta 2017 lahkumispidu toimus, saatus rippus enne sündi  selle arusaamise suure mõju all. Ainult tubli naise Reeda kindlameelsus  ja  laiem EESTLASE maailmanägemus viis  selle sündmuseni 2017 ja ka

Lottemaa projektini, mis Reinule  sugugi lihtne teoks teha polnud.

http://lottemaa.ee/

http://www.ehitusuudised.ee/uudised/2013/04/25/regionaalminister-lottemaa-ehituseks-puuduvad-piisavad-vahendid

Minu eksperimentaatori vaimust on kõige rohkem „kahjustatud“ poeg Mardi tegevus

http://epl.delfi.ee/news/eesti/9400-kilomeetrit-857-liitri-frituurioli-ja-35-liitri-diisliga?id=51097414

http://www.sport24.ee/index.php?ac=otsinimidet&id=195577

 ja koos teemegi huvitavaid praktilisi ettevõtmisi.  Mart koos Tõnuga

https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/6be985a1-bd36-40ab-91e9-d3809beb2da7

http://www.sport24.ee/index.php?ac=otsinimidet&id=195703

http://slideplayer.com/slide/8812219/

 said ka USAs 2003-ndal aastal lennukoolituse(Privat pilot) ja see oli neile väga stimuleeriv. Selle valdkonna ettevõtmised on veel ees, aga üks saavutus on: õigel ajal ja kohas sekkusin  sõprade Ingmar Näksi ja Kaido Loiki

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=raplamaasonumid20131001.1.23

 tegevusse ja tulemuseks on maailma ainuke  Subaru diiselmootoriga lendav eksperimentaalne  2 kohaline eksperimentaallennuk.

Omaette  huvitavad ettevõtmised on meil Mardiga ka alternatiivenergeetika vallas.

 Tõsine ajaraiskamine minu ja mitte ainult minu elus oli aga vanaisa, kes käis  alates 1949 25.märts Siberis“täendkoolitusel“ (MALSUBJohannes, Karl s. 1891, eluk. Harjumaa Rae v. Aruvalla k. Anepalu t., asum. ENSV MN otsus 14.03.49; Krasnojarski krai Idrinskoje raj., vab. 18.08.56.)

 

talu tagasisaamisega. 24 aastat EV-ga ja sulidega  kohtus käimine. Peale 4-dat Riigikohtu otsust lõpuks  olen taas taluomanik. Suur osa talu hävingust lisaks ajajärgule 1949-1991 toimus  uue EV ajal.https://www.riigiteataja.ee/akt/13195287

 Vahel loed, et Eestis on tööpuudus. Mina näen ainult tegemata tööde suurt välja. Tööpuudust pole lähema 200 aasta peale näha.

 Kandideerisin ka 1990.a. Eesti Kongressi saadikuks, aga valija rahvas leidis, et  jutt  mikroarvutitest, noorte tarkvarakoolitusest  ja  judost ning  lasterikkast perest on mingi ulme ja minu konkurent  kriminaalse taustaga usutegelane oli parem kandidaat.

Korraldasin ka Kodanike Komitee valimiste ajal valimisjaoskanna kaitset, sest oli oodata provakatsioone..  Eesti Kongressile ja  rahvuslusele tõmbasid  taas võimu haaranud kommarid teiste parteide ridu kasutades vee peale, EV „taastati“  EnsV ümbernimetamise ja atribuutika vahetamise abil, ilma et EW kehtiv Põhiseadus oleks saanud minutitki toimida.

1990. aasta veebruaris valiti kodanikualgatuse korras Eesti Kongress, mis 11. märtsil 1990 kuulutas, et Eesti Vabariik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel. 

      3.Iseseisev ja sõltumatu Eesti Vabariik tuleb taastada anneksiooni tühistamise, okupatsioonivägede väljaviimise ja kõrgeima riigivõimu üleandmise teel Eesti Vabariigi põhiseaduslikule rahvaesindusele. Eesti Vabariigi taastamine peab põhinema Eesti Vabariigi kodakondsuse järjepidevusel ning kehtival Eesti Vabariigi Põhiseadusel.

      Seda pole tänaseni juhtunud, et rahvaesindajad oleks PS1938 alusel valitud.

 EL on teel liitriiki  ning sotsialismi , kus töö tegemise asemel on suur roll suu liigutamisel, projektide kirjutamisel ning võimurite kambakraatlikel sidemetel  ja ma ei usu sellise  NL tee korduse   tulemuslikkusesse. Võimu juures on ja on üha enam elu ja töökogemuseta isikud.  Edu tuleb ikka läbi tegude(tutvu USA ja eriti Silicon Valley). Nägin ka  EV ühte erakonda  seestpoolt ja  see oli rohkem lasteaed kui Eduerakond., Rahvuslaste Keskliit oli aga kas nali või provakatsioon, pigem viimane. Kahjuks on nii, et demokraatlikult ei valita parimaid rahvaesindajad  eriti väikeses riigis ja need kes ise tahavad, pole parimad. EW-s oli  Riigivolikogu,

https://et.wikipedia.org/wiki/Riigivolikogu

 kuhu olid valitud  tunnustatud saavutusi omavad liikmed. Selline  volikogu peaks ka nüüd olema, et populistid ei saaks rahvast lollitada

https://et.wikipedia.org/wiki/Elmar_Tambek

kirjutab, et EV  arvestatavaks toimimiseks peaks eestlaseid olema 3,5M. Mina ei näe ühtki põhjust, miks ei võiks olla 10M.

Ago Teder korraldas isade foorumit, milles osalesin

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?12241 Panime iga riigikogu liikme lauale (mina maksin need kinni) raamatu „Eesti rahva tulevik“ Asjalik materjal lugemiseks.

https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?36616

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19341215-1.2.88

, kus II rahvusliku kongressi materjalid aastast 1935. Sellele järgnes  uus EV korraldatud https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?32657

III kongress, mis oli suur pidulik auru väljalaskmine.

Isade foorum ei saanud sõnagi.

 Rääkisid aga need, kes  meid  kidumisse on juhtinud. Sisu poolest me allakäiguspiraalilt lahkunud pole ja  tänane massimeedia taob noortele pähe, kuivõrd võimatu on elu Eestis.

Mina leian aga vastupidi: kui eluvõimetud lahkuvad, jääb eluvõimelistele rohkem  eluruumi.

Ega esivanematel  nälja ja sõdade aegadel polnud lihtsam eluga toime tulla kui tänapäeval ja  siin me oleme: oma Eestis, mis tänaseni pole EW. Meie endi tegemata töö..

 

Kokkuvõtteks:

 

EI, ma ei valiks teist elulugu samades oludes!

 

Ainult riiklikku ENSV (EL?) vanglat tulevikus palun mitte! Väga piinav on tegeleda asjadega, millest tead, et oled 10 ja rohkem aastat arenenud maailmast maas. Jõudsime siiski  läänemaailma mikroprotsessortehnika arengu ree peale ja JPA viisid tarkvara ja kommunikatsiooni põllul asja edasi.

Olen kõigile kaasvõitlejatele tänulik ja lisaks uhke Jaani, Priidu ja Ahti saavutatu üle, et nad alustatu edukalt Skype tarkvara abil maailma tippu viisid.

Selline sai põgus pilguheit  ühe eksperimentaatori õuele  enne pisikest tähtpäeva (70). (8.1.1948)

 

Sõnum kõigile: õpi noorelt lugema, progema, arvutama  ja raha paiguta arengusse ja eriti targa masinaga Sina peal olevate noorte arengusse..

 

Tutvu meie Skype poiste sünnikodu Kaera22 kodulehega, sellest võib Sulle arenguteel tugi olla.

http://www.skypemuseum.com/homepage/

Minu eksperimentaatori teel on olnud veel rida inimesi, kellel on olnud teeneid arengule kaasaitamisel ja mis viisid kokkuvõttes ka  Eesti ja eestlaste nime kirjutamiseni maailmakaardil: kujul Skype ja KaZaA.

 

 Nendest saad lugeda kodulehelt ja minu „Küberneetilise ratsu“ raamatust. Siinjuures lõpetan, kuna on kindlaks tehtud, et keskmine inimene ei viitsi üle ühe lehekülje lugeda, nüüd sai aga juba päris mitu lehekülge.

 

Jüri Malsub insener (LR)4.1.2018

 

(c) Skypemuseum.com